Suhtekorraldajal võib oma töös ette tulla eetikanormidega seonduvaid küsimusi. Mina pooldan pigem utilitaarset kui deontoloogilist eetikat. Alati ei saa põhineda sellele põhimõttele, mis on vale ja mis õige. Mõnikord tuleb teha otsus selle järgi, mis teeks kõige vähem kahju. Muidugi inimestel on moraalne kohustus õigesti käituda, kuid mõnikord oleks vaja ka laveerimisvõimalust, vähemalt minu meelest. Tagasi tulles eetikanormide juurde, mis igapäeva töös võib ette tulla. Võib öelda, et suhtekorralaja on lüli oma tööandja ja n-ö publiku vahel. Ette võib tulla olukordi, kus ülemus ei soovi avaldada infot, mis on äärmiselt oluline tarbija jaoks. Mida sellises olukorras teha? Kas riskida oma töökohaga ning siiski avaldada materjalid või alluda bossile? See oleneb nüüd kindlasti inimese isiksusest ja milline ta iseloomult on. Mõni on kohe selline, kes teeb kõik mida vaja edu saavutamiseks. Ja on ka selliseid isiksusetüüpe, kes lähtuvad oma sisetundest. Minu meelest oma sisetundest lähtumine on kõige õigem. Sellega võivad küll kaasneda mõned ohud, näiteks emotsionaalne seisund, ärritatud olek, väsimus jne, kuid siiski. Võib-olla oma hetke seisundist lähtuvalt tehtud otsus ongi just see õige, mitte külmalt kalkuleeritud. IPRA eetika koodeksist meeldib mulle kõige rohkem see, mis käib avatuse kohta. Alati tuleks välja öelda, mis on eesmärk ning mida esindatakse. Üleüldiselt on koodeks hästi sõnastatud ning kui kõik sellest lähtuksid oleks ilmselt lihtsam oma tööpõllul töötada. Ei peaks kartma tahtlikku mustamist, mõjutamist, omakasu eesmärgil omandatud õelat infot jne. Aga teisestküljest elaksime me siis kõik ühe suure roosa mulli sees ja kui keegi kunagi peaks reeglitele vastu astuma, oleksid kõik nagu peata kanad.